Sotsiaalõiguse mõiste kokkuvõte.
tendents areneda vastavalt muutuvale sotsiaalsele ja majanduslikule
keskkonnale.
Eesti õigusteooria on sotsiaalõigust kui õiguslikku distsipliini süsteemselt
käsitlenud minimaalselt.
Sotsiaalõigus on avatud piiridega ning keeruliste välimiste ja sisemiste seostega
distsipliin, mille piiritlemise materiaalsel dimensioonil on kaks aspekti – välimine
ja sisemine. Seetõttu peetakse sotsiaalõigust oma normiallikatelt teiste
õigusharudega võrreldes kõige diferentseeritumaks ja komplekssemaks.
Arvestades sotsiaalõiguse kui õigusharu kiiret arengut ning sellest tingitud
sagedasi seadusemuudatusi, on sotsiaalõiguse piiride teemal teaduslikud
süsteemkäsitlused äärmiselt harvad.
Siseriiklikel eeldustel põhineva sotsiaalõiguse mõiste kõrval on väärtuslikuks
teadmiste allikaks ka erinevate riikide mõistekäsitlused, mis loovad aluse vastava
õiguskorra sotsiaalõiguse piiritlemisele