NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
väiksematest teatrilinnadest. Põnevaim ja stabiilseim väikelinnateater Eestis oli
toona Pärnu teater, mis eristus 1970.–1980ndail eeskätt oma mitmekesise
mängukavaga: eesti ja maailmadramaturgia kõrval suudeti väärtuslikke teoseid
leida ka nn. kohutuslikust rubriigist – nõukogude vennasrahvaste repertuaarist.
Vello Rummo (peanäitejuht 1969–1982) andis loominguliselt küllaltki vabad käed
1960ndate lõpus teatrisse tulnud GITISe haridusega Kaarin Raidile ja Ingo
Normetile. Normet kui alusmaterjali austav ja hea žanritunnetusega lavastaja
kandis Raidi Pärnust lahkumise järel Rummoga rööbiti küllaltki suurt
lavastamiskoormust ning võttis 1982. aastal üle ka peanäitejuhi kohustused.
Toonase teatriuuenduse suundumustega astusid dialoogi tema tõlgendus Vaino
Vahingu näidendist „Suvekool” (1972) ja Juhan Liivi luulel põhinenud
kompositsioon „Valu” (1973); leedu külaelu ajaloolist panoraami vahendas köitvalt