Eesti kirjakeele ajalugu
edasiarendamiseks vajalikud seadused peituvad meie keeles eneses. Veski omapärasuspõhimõte:
võtta kõik meie keelest enesest – ei tähenda siiski absoluutset laenamise eitust. Võõrsilt võetud
puhul toonitas ta aga kooskõlastatust ja ühtesobivust meie keele põhialustega. Semantikas sõnade
ühetähenduslikkus, Aavikule heidab ette, et see ei tee vahet rõivas ja riie, mõju ja toime
(mitmetähenduslikkus on keele sõnavara norm nähtus).
Keeleuuendajad Aavikuga eesotsas ja keele normeerijad-arendajad Veski eestvedamisel, kes
mõlemad taotlesid keele reformi, ja olid keele loomuliku arengu ja selle teadliku muutmise vastaste
vastased.
Veski tähtsus eesti keelekorralduse ajaloos: eesti kirjakeele ühtustamine, suutis eesti sõnavara (eriti
oskussõnavara) rikastada. Tõi ulatuslikult juurde tuletisi, liitsõnu, murdesõnu. Haruldasemate
sõnaloomeviiside rakendamine – otse ehk nulltuletus (pärgmana, tõdema) ning tagasituletus
annaabi.ee 
