Anarhismis esinev kriitiline mõtlemine ja selle olulisus
vanaks leivanumbriks; mässu-teema on muutunud väsinuks, luitunuks, ta ei eruta
kedagi või tundub kasutu ajaraiskamisena; maailm on lõpmatuseni reglementeeritud
ning elurütm nii kiire, et kellelgi pole aega enam mässata: seetõttu lastakse meedial
seda enese eest teha. Kristeva küsib, milline võiks olla tänapäeva mäss ning miks on
seda nii raske ette kujutada. Ta leiab, et "uus maailmakord" on juba olemas, see on
"normaliseeriv, samas vääratav (normalisateur et falsifiable)" (Krull 1998: 136).
Võim on muutunud nähtamatuks, seadus toimib arvukate distsiplinaarsete ja
administratiivsete karistuste kaudu. Viimased toimivad normaliseerivalt, kuid neist on
kerge kõrvale põigelda. Inimene pole subjekt, vaid "varaline isik", oma geneetilise
pärandi, organitest koosneva füsioloogilise vara omanik. Absurdne oleks sellises
olukorras mässata: "[k]es võiks mässata ja kelle vastu? Kas organitest koosnev vara
normaliseeriva korra vastu? Ja kuidas
annaabi.ee 
