Teadusfilosoofia ja metodoloogia
Paradigma muutumine mõjutab ainult teatud gruppi teadlasi, kelle uurimistöös
murrang toimub, teised võivad uut teadmist võtta pealgalt täiendavana.
Valik võistlevate paradigmade vahel ei ole määratud üksnes hinnanguliste,
normaalteadusele omaste meetoditega.
Uus teooria – kas ilmtingimata vana ümberlükkaja, või hoopis täiendaja kõrgem
aste), või täiesti uus teadmine, mis ei lähe vastuollu eelmistega. Sellisel juhul
oleks teaduse areng kumulatiivne!
Normaaluurimine, mis on kumulatiivne, võlgneb oma edu teadlaste võimele
valida regulaarselt välja probleemid, mida saab lahendada juba olemasolevatele
lähedaste kontseptuaalsete ja instrumentaalsete vahenditega. Uus avastus võib
ilmsiks tulla vaid siis, kui uurija ootused looduse ja ima instrumentide suhtes
osutuvad vääraks.
3 tüüpi nähtusi, mille puhul võiks arendada uut teooriat:
1) Nähtused, mida olemasoelvad teooriad on juba hästi seletanud, ei paku