paiknevad professionaalsed teadlasrühmad, nagu füüsikute, keemikute, astronoomide kogukonnad. Järgmised alamrühmad on näiteks orgaaniline keemikud, tahkisefüüsikud. 2. Eelteadus. Selle üleminek normaalteaduseks. Mida on selleks vaja? Kuidas toimub? Näiteid. Eelteadus . normaalteadus kriis revolutsioon uus normaalteadus j.n.e.. Eelteadus on organiseerimata ja mitmesuunaline tegutsemine. Et "klassiku" töö võiks saada paradigmaks ja panna aluse normaalteadusele, peab tal Kuhni arvates olema kaks omadust: 1. Ta peab olema küllalt enneolematu ja silmapaistev. S.t. ta peab suutma tõmmata enda poolele üle paljusid uurijaid enamikku neist, kes seni on jagunenud mitme konkureeriva teooria vahel. Teisiti öeldes, tal peab olema piisavalt suur menu teadlaskonnas. 2. Teos peab jätma uurijatele palju tegevusruumi. Temas peab olema küllalt palju konkreetseid lahtisi otsi, et hulk uurijaid võiks leida sealt enda jaoks lahendamata
uurimisel, mille juurde see paradigma on varem teed näidanud. Revolutsiooni vajalik eeltingimus on niisis tunne puudulikust funktsioneerimisest. Tekkiv ebakõla normaalteaduslikus uurimistöös. Paradigma muutumine mõjutab ainult teatud gruppi teadlasi, kelle uurimistöös murrang toimub, teised võivad uut teadmist võtta pealgalt täiendavana. Valik võistlevate paradigmade vahel ei ole määratud üksnes hinnanguliste, normaalteadusele omaste meetoditega. Uus teooria – kas ilmtingimata vana ümberlükkaja, või hoopis täiendaja kõrgem aste), või täiesti uus teadmine, mis ei lähe vastuollu eelmistega. Sellisel juhul oleks teaduse areng kumulatiivne! Normaaluurimine, mis on kumulatiivne, võlgneb oma edu teadlaste võimele valida regulaarselt välja probleemid, mida saab lahendada juba olemasolevatele lähedaste kontseptuaalsete ja instrumentaalsete vahenditega. Uus avastus võib
annaabi.ee 
