Kirjandusteadus
keelde ja käibesse üle toomata. Akadeemiline uurimine Tartu ülikoolis rõhutas põhimõtteliselt
positivimi ja tekstikeskset luuleanalüüsi. Nii võime öelda, et hüpe strukturalismi jäi eesti
kirjandusuurimise jaoks kõrvaliseks asjaks. Temast jäi vaid kilde kirjandusuurimise mällu.
Suur murrang algas eesti kirjandusteaduses 1980. aastate lõpus, sellest ajast peale jaguneb eesti
kirjandusteadus kaheks. Osa uurijaid jätkab vana normaalparadigmat, teised tõid käibesse uusi
kirjandusteoreetilisi kontseptsioone ning proovisid neid nii uue kui ka vana kirjanduse peal. Teine
osa uurijaist sooritab aga otsehüppe post-suundadesse. 1990. alguses tutvustatakse ja tõlgitakse
palju olulisi autoreid. Kõigepealt tõusevad 1990. aastate algupoolel välja mõned kesksed suunad:
psühhoanalüütiline lähenemine (Hasso Krull, Jaanus Adamson jt); diskursuse analüüsist lähtuvad
suunad (Tiit Hennoste, Arne Merilai jt); 1990
annaabi.ee 
