Kirjandusteadus
läbi 20. sajandi, lisades sinna vähemal või rohkemal määral rahvuslikku identiteeti hoidvat ja
rahvuslikku narratiivi loovat romantismi. Teine liin on Gustav Suitsust lähtuv rangelt positivistlik-
komparativistlik allikakriitika, mis otsib nõrkemiseni elu- ja loominguloolisi fakte, keskendub
mõjude, eeskujude ja laenude otsimisele ja teeb minimaalselt üldistusi.
1920. aastate lõpuks saavad liinid üheks vooluks mitme haruga, millest saab eesti kirjandusuurimise
normaalparadigma põhi. Selle põhjaks on positivistlik-biograafiline lähenemine, millele lisandub
subjektiivne ja üldsõnaline teose- ja stiilianalüüs, mis laenab oma aparatuuri klassikalisest
filoloogilisest lähenemisest. Suuna teise otsa moodustavad katsed teha midagi rangemat, eriti
luulevormi analüüsis. Teiselt poolt jagab seda skaala, mille ühes otsas lisandub kirjutamisse
rahvusliku narratiivi loomine ja teises otsas rahvusromantikasse pigem kriitiliselt suhtuv
lähenemine
annaabi.ee 
