III VANA-ROOMA JA RISTIUSU TEKE
tema surma jagunes Rooma impeerium lõplikult kaheks.
Sel ajal oli keisril piiramatu võim. Senaatoriseisus säilitas küll kõrge ühiskondliku positsiooni, ent
senat ise kaotas tähtsuse. Linnadel säilis omavalitsus, aga need allutati keskvõimu kontrollile.
Suurendati provintside ja asevalitsejate arvu, viimased tegelesid põhiliselt maksude kogumisega.
Igal piirkonnal oli oma maksumäär.
Linnaelu käis alla. Käsitöö tase ja kaubanduse tähtsus langesid ning seetõttu norgenesid
provintsidevahelised sidemed.
Et vallutussõjad olid lõppenud, vähenes orjade osatähtsus majapidamistes. Hakati kasutama
kohalike renditalupoegade tööjõudu. Neist ja jäänud orjadest said suurmaaomanike sõltlased
koloonid. Seadus keelas neil elukohta vahetada.
Hiline keisririik oli rangelt seisuslik. Vastavalt seisusele olid kõigil oma kohustused ja õigused.
Kõik esimeses seisuses auväärsed pidid tagama maksude laekumise ja finantseerima avalikke
üritusi