E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Sepp saatis kõik seltsilised siit koju ja kõndis üksipäini edasi Puidu mõisa poole. Teed käies
kuulas ta talupoegade hurtsikutes ja vastutulija-
1 82
telt hoolega, kas keegi eile meest ja naist ühe hobuse seljas ei olevat näinud. Vastuseks
raputati igal pool imestades ja naerdes pead.
«Nad on vist maanteel tükk maad tagasi ja siis metsast läbi koju sõitnud,» mõtles sepp. «Aga
miks nad sel korraknii ettevaatlikud olid?»
Ta oleks hea meelega kohe Puidu mõisa sisse ja noprsandi kallale tunginud, oleks see vähegi
võimalik olnud. Aga Puidu mõis oli, nagu muudki mõisad sel kardetaval ajal, päris kindlus
sügava kraavi, kõrge valli ja mahalastava väravaga. Ilma kutsumata ega teatud asjata ei lastud
kedagi sisse ja sepp pidi sel korral tühjade kätega ümber pöörama.
8
Kogu orduriigi kehast käis sel ajal otsekui hommikune viluvärin läbi. Rõhutud rahvaste --
eestlaste, lätlaste, semgallide ja preislaste seas ei olnud endise vabaduse mälestus veel täiesti