Tähed ja plaaneedid
miriidid (pikk pulseerimisperiood, aga
heleduse muutus suhteliselt suur) ja
kääbustsefeiidid (pulseerimisperiood
kiire, heleduse muutus väike).
Eruptiivsed tähed jaotatakse liikidesse selle järgi, kui suur on
heleduse muutus (plahvatuse või purske võimsus).
Kõige väiksema heleduse muutusega eruptiivseid tähti
nimetatakse sähvatusmuutlikeks (heleduse muutus
põhjustatud Päikese loidetega sarnaste pursete tõttu).
Kõige rohkem muutub heledus noovadel.
Noovad on kaksiktähed, millest üks on HR- diagrammi
peajada täht, mis on alustanud paisumist ning teine valge
kääbus. Paisuvalt tähelt hakkab vesinik voolama valgele
kääbusele, mis kattub üha pakseneva vesiniku kihiga. Kihi
temperatuur tõuseb ja lõpuks tähe pind plahvatab. Valge
kääbus ise ei hävi vaid alustab uue vesinikukihi kogumist.
Kui vesinikku kogunud valge kääbus plahavatuses ka ise
tervenisti plahvatab, on tegu supernoovaga.