Retsensioon "Alexandra Soumm ja ERSO"
Tähelepanu väärib kindlasti
teose viiendal minutil alanud suur ning pikk crescendo, millega tuli orkester samuti
suurepäraselt toime. Taoliste valjenemiste puhul on oht, et minnakse liiga vara valjuks ning
lõpuks pole enam kusagile välja jõuda. Pealegi tähendab taevasse aetud volüüm tavaliselt ka
suurt kõrvadele käivat lärmi. Teose lõpu poole minnes jäi kõrvu see, kui hästi oli orkester
välja toonud peateema vaatamata sellele, et pool orkestril oli peateemast sõltumatu väga
nootiderohke partii. Umbes 10 minutit pärast poeemi algust tuli sisse aga hoopis uus
traagilise kõlaga karakter, mis täiesti märkamatult kasvas agressiivseks. Kuidas Sibelius
niisugust märkamatut iseloomumuutust kirjutada suutis, on täiesti müstiline. Agressiivsuse
kasvades tekkis aga see, mida ma kartnud olin. Volüüm oli laes ning kohas, kus muusika
tegelikult nõudis edasi liikumist, polnud enam kusagile liikuda. Hetkel, mil tundus juba, et
annaabi.ee 
