KOLM TUNDI VAIKIMIST
Minu enda jaoks oli see väga raske. Ma surusin jõuga hambad kokku, iga kord kui midagi
küsiti, ma tahtsin ju nii väga rääkida, aga ei tohtinud. Enamus kliente arvas, et mul on lihtsalt
hääl ära, mõned küsisid , kas ma olen millegi peale pahane.? Mõnedele tegi see nalja, et ma ei
rääkinud. Üks klient tuli minu juurde ja umbes viis minutit küsitles mind, talle tundus see
veider, et rääkiv inimene enam ei vasta ühelegi küsimusele, muudkui noorutab- ja raputab
pead. Vahepeal vehib veel kätega ka . Ega ta suurt midagi aru ei saanud, mida ma vehkisin,
lõpuks lõi käega ja läks minema. Veider tunne oli, sest ma oleks tahtnud temaga vestelda nagu
tavaliselt, kui ma tööle tulin. Ta rääkis ikka, mis oli vahepeal juhtunud ja mina küsisin , kuidas
tal endal oli see aeg möödunud, kui mina tööl ei olnud. Kõige hullem oli siis, kui oli vaja üks
konflikt lahendada, aga mina ei saanud ju midagi öelda, ainult vehkisin kätega