Nimetu
vorm, silbilis-rõhuline värsisüsteem, neljarealine stroof, jambiline meetrum ning
poeetiliste piltide täpsed ja selged kontuurid. Talvik vältis ebaloomulikku sõnastust ja
kulunud riimsõnu. Tema luules olid puhtad riimid.Või kui riimid olidki ,,kulunud", siis
Talvik oskas neisse uue elu sisse puhuda. Ta kasutas ka julgeid võrdluseid.
Talviku esikkogus on kaks meeleolulist põhikihistust. Väiksem osa luuletusi esindab
kujutuspiltidelt ja vaimult vanamoelist romantikat ja noorukinukrust. Sellised
luuletused on näiteks ,,Legendaarne", ,,Simmanil" ja ,,Haud" [1].
Suuremat osa luulest iseloomustab rahulolematu mässumeelsus, kaootilisus ja
hukkumis ekstaas, mida autor on kord väljendatud naturalistlike kujundite abil ning
kord sümbiolistlikule luulele omaselt. Olemuselt on luule sünge ja meeleheitlik.
Puuduvad lootus ja illusioonid. Talvik keskendub üksikinimesele, tema keha
närbumisele, hingelisele kaosele, tõeotsingutele ja heitlusele ahistava ümbrusega.