Tõde ja Õigus II Terve tekst
Imaanuel, seal see kallis nuabrimehe poeg nüüd teretab mind heleda jaalega, aga ometi pole ta
õndsa Krõeda poeg, sest Krõeda suritee silusin ma enne kui see mees sündis, kes tuleb üle
kruavi minu metsast. Miks teretab ta siis mind ja ütleb: ,,Tere, isa!?" Ja mu meel sai haledaks
ning ma tegin oma suu lahti selle mudapajupõesa ees ja tõstsin oma jaale, kui ütlesin: ,,Imelikud
on sinu teed, oh Kürjeleisson, sest mina hüüdsin seda noortmeest, kes räägib Krõeda jaalega,
hobusevargaks, aga tema nimetab mind isaks, nii et mina olen hobusevarga isa. Ja vuata,
Indrek, sinu isal oli mullu sügise jumala vaim peal, kui ta mulle kõrtsileti ääres ütles: seesinane
noormees peab kuulutama tõde ja õigust. Ja nüüd oled sa seda mulle kuulutand seal soos
kruavikaldal pajupõesa ees ja mesilase kuuldes, kui ma ajasin temaga juttu, nagu oleks ta mu
lunastaja, ning sa oled mind oma isaks nimetand, kui ma kandsin viha sinu kange isa, tema
annaabi.ee 
