Käisin tihti sõpradega väljas ja veetsin palju aega ka kodus . Lõpuks otsustasin jalgpalli minna . Peale kooli olid mul trennid , viis korda nädalas ja kevadest sügiseni ka võistlused . See röövis mu enamus aja , aga ma olin õnnelik . Ma jõudsin nii kaugele , et sain Eesti koondisesse. Peale trennis käimise käisin ka jõusaalis ja vabadel õhtutel ka jooksmas .Peale trenne sai ka väljakul tehnikat harjutatud . Lõpuks olin ma meistriliigas ja olin noorteliigas kapten , mis on minu jaoks suur asi . Praegu oma vigastuse tõttu ei mängi jalgpalli . Et ma jalgpalli ei mängi , ei täheda , et loobusin spordist .Käin ikka veel jõusaalis ja ka ujumas . Trennide asemel otsustasin tööle minna .Käin paar korda nädalas onu firmas tööl . Ta peab auto pesulat ja ma teen autodele sisepuhastust . See töö nõuab palju tähelepanu . Kui tulin gümnaasiumisse hakkasin koolis aktiivsemaks , olen nüüd õpilas omavalitsuses ja võtan paljudest
Ta oli mu mentor, nagu teine isa. Ta kutsus mind oma farmi maal ning ma sain kohtuda tema koera, laste naise ja loomadega ning ma küsisin tema nõu, kui ma ostsin osamaksega Mercedes Cabrioleti. Aga samal ajal, kuida seda seletada? Olukord oli ääres. Minu eneseusk oli kasvamas ja ma sain julgemaks. Ma lõin rohkem artistlike väravaid, ning kõik Brasiilia moodi trikid, mis ma olin harjutanud tunde ja tunde olid hakanud kasu tooma. Kogu raske töö selle teemaga hakkas vaeva väärima. Noorteliigas tegid nad mu elu raskeks ja vanemad vingusid : Eii, ta driblab jälle! Ta ei mängi meeskonna heaks, ja mida veel. Aga nüüd ma sain hõikeid ja aplause areenilt, ning ma sain kohe sellest aru, see oli minu võimalus. Paljud inimesed veel ohkasid aga see läheb raskemaks neile kui me võidame ja rahvas armastab mind. Autogrammi tahtjad, karjed ja postrid rahva hulgas andsid mulle jõudu ning ma sain end heasse vormi
annaabi.ee 
