Jutuke - Vikerkaar peale vihmasadu
käes.
,,Seda ma ei osanud ette näha," pomises Halltiib ja muutis ründesuunda, sattudes 'ohvri'
selja taha. Osavalt haaras ta kõri ja räuskas, lehvitades tiibu ja tõstes tuleleeke kõrgemale, nii
et nad tundusid tõesti taevasteni kanduvat.
Ehmunud tuleseinast, osa teenijaid põgenes, kuid need lojaalsed, kes isandaga jäid, tõid
harke ja vikateid, justkui aitanuks need neile tundmatu deemoni vastu, kes nii ähvardavalt
noorsanda elu kallale kippus.
,,Koletis!"
,,Et sa kärvaks!"
,,Käi kus kurat meie maalt!"
,,Mine põrgusse, kust tulid."
Elisa ei haavunud, ema oli talle rääkinud, milliste tervitustega tavainimesed nendetaolisi
vastu võtsid.
,,Teie oletegi mu põrgu, saatanad."
Ta tõstis end õhku, et veelgi enam hirmutada, kuid siis kõlas püssipauk majaisand oli ühe
hõbedase kuuli teele saatnud. Õnneks laskis ta mööda ja kuul tabas väravat, sellelt kaarega
tagasi põigates.