Nõnda ühel õhtul küsiski ta taadi käest rehe all selle kohta. Õhtul söögilauas tuli jututeema jälle üles: ,,Ma ütlesin ennist rehe all taadile, et võiksite tuleval aastal õige koha meie kätte Tiinaga anda..''(lk 21, rida 6) Tolleõhtusest vestlusest jäigi pererahva vahele justkui kiil. Probleem läks eriti hulluks siis, kui taadi käsi haigeks jäi ja Kaarel lõpuks koha endale sai. Nimelt tahtsid vanad rahulikult ja õndsalt elu lõpuni oma talukohas elada ning toimetada ja noorperet koduste tegemistega aidata. Kaarel seevastu arvas, et palkab suvilise - vähendab vanakeste töökoormust, laseb neil puhata ja teeb sellega head. See oli täiesti vale arvamine vanad olid harjunud tööd tegema ning ilma nad olla ei osanud. Nad võtsid Kaarli tegevust hoopis solvanguna ja sealt alates olid nad tülis. ,,Vanade ja noorte vahekord ei ole paranenud, vaid suvilise tulekuga ennem halvenenud. Ei lahuta
Ta külastas Beckyt, ja nad veetsid väga lõbusasti aega oma koolikaaslastega «löö mind priiks» ja pimesikku mängides. Päev lõpetati ja krooniti eriti rahuldaval viisil: Becky käis emale peale, et ta määraks ammulubatud ja ikka edasilükatud väljasõidu järgmisele päevale, ja ema oli nõus. Lapse 166 rõõm oli piiritu ja Tomi oma mitte palju mõõdukam. Kutsed saadeti laiali enne päikese loojumist, ja otsekohe haaras linnakese noorperet ettevalmistuse ning rõõmsa ootuse palavik. Ärevus aitas Tomil kaunis hilise kella-ajani ärkvel püsida. Tal oli kindel lootus, et kuuleb Hucki näugumist ja saab varanduse kätte, et üllatada sellega järgmisel päeval Beckyt ja väljasõidust osavõtjaid, kuid ta pettus. Sel ööl ei tulnud mingit signaali. Viimaks saabus hommik, ja kella kümneks-üheteist-kümneks kogunes kohtunik Thatcheri maja juurde elav ning lõbus seltskond. Kõik oli väljasõiduks valmis
annaabi.ee 
