Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
kõige paremini sel maal levida ja siis ka püsima jääda. See oli paavstidele aga peaasjaks.
Sellepärast korraldasid nad ka ristisõdasid Liivimaale esmalt just vastristitute kaitseks (v. U. B.
12, 144, 167, 174, 183).
Selle oma ideaali teostamisele kutsusid paavstid (ja mõned keisrid), vastupidiseid püüdeid ja
nähtusi maha suruda katsudes, nagu meile mitmed säilinud kirjad ja dokumendid näitavad. Oma
kirjas 3. I. 1225 (U. B. 71) Liivi ja Preisi noorkristlastele (ad fidem Christi conversis) võtab
Honorius III nad Peetruse ja enese kaitse alla, et nad oma vabaduse osalisteks jääksid ja ainult
Kristusele kuuluksid, alludes Rooma kiriku sõnakuulmisele. Oleks ju väga ebaõiglane, kui
ristiusku pöördumise järel nende seisukord, milles nad uskmatuina olid, nüüd halveneks. Hono-
rius III teeb ülesandeks oma saadikule Liivimaal vastristituid Rooma kiriku erilise kaitse all
annaabi.ee 
