Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
pealekippumise resp. meelituste pärast oli noorkristlaste hulgas palju neid, kes ristiusust juhtuval
korral taganesid, liiatigi üldistel vastuhakkamistel, nagu saarlaste, kurelaste juures ja teisal
(perfidi, apostatae, abnegata fide relabuntur, infideles). Võitlustes ordu ja piiskoppide vahel
katsus ordu paganusele kalduvate eestlaste vaenu ristiusu ning noorkristlaste vastu oma huvides
ära kasutada, kuna noorkrist-lased hoidusid nähtavasti enam piiskoppide ja vaimulikkude poole.
Seesugust asja seisukorda arvesse võttes vaatleme nüüd veel, missugune oli vahekord ristiusuga
viimaks suures vabadusvõitluses 1343-1345.
Allikaid kriitiliselt vaadeldes peame otsusele jõudma, et suure võitluse peapõhjused on olnud
politilised ja sotsiaalsed, nagu ka Hoeneke, Marburgi Wigand, Lüübeki Detmar, Novgorodi
vanem ajaraamat, osalt ka U. B. 820 seda selgesti näitavad, ja mitte eeskätt usulised, nagu Oliva
annaabi.ee 
