NO72: The Rise and Fall of Estonia - retsensioon
kronoloogilist järjestust ei olnud, kuid etendus moodustas siiski terviku, mida kuidagi teistmoodi ette
kujutada oleks keeruline.
Sketsid olid erinevad. Oli lühikesi ja pikki, poliitilisi ja pööbellikke, valusaid ja
heldimusttekitavaid. Kokkuvõttes oli tegu skalpellterava läbilõikega kõigest, mis on tähendanud olla
eestlane viimase 71 aasta jooksul. Oli monoloog Marju Lauristini noorpõlvest Tartus, ümbritsetuna 60-
ndate Eesti noorintellektist, oli 80-ndatest väljarebitud taksojuhi meeleheide, kui ta pinnib
pahaaimamatut inglise turisti teemal, et miks nad peale sõda meile appi ei tulnud ("Te ju LUBASITE!").
Meelde jäi ka "võimukoridori" stseen, kus anti peaaegu skisofreenilise ootusärevusega viimane lihv Eesti
1992. aasta põhiseadusele.
Nagu minu vanuselt seitsmekümnele lähenev vanaisa, kellega koos seda etendust vaatamas
käisin, kinnitas, oli kujundus, nagu Ruja puhulgi, semperlikult autentne
annaabi.ee 
