„Punane elavhõbe“ Andres Anvelt
jätnud venekeelseid fraase, mis oli positiivne, kuid samas tegi lugemise
raskemaks, sest tõlget pidi lehekülje alt lugema. Teosest saab välja tuua ka
näite, et kurjategijad ja korrakaitsjad polegi erinevate maailmade
esindajad, vaid moodustavad ühtse, kuid bipolaarse maailma. Neil on
sarnane kõnepruuk, nii politsei kui ka kriminaalid tegutsesid koos, lisaks
võivad nad kergelt sattuda teisele poole kujuteldavat piirjoont. Näiteks
leiab nooriminspektor Sander end ühel hommikul kainerist. Minu arvates ei
saaks ka Ekskavaator oma käitumisega tavaühiskonnas hakkama.
„Punane elavhõbe“ oli minu esimesi kriminaalromaane ja ma nautisin selle
lugemist. Teos on väga kaasahaarav, sest tekib kogu aeg tahtmine teada
saada, mis järgmiseks juhtub. Soovitan seda teost nii tütarlastele kui ka
poistele.
Karl Johan Leichter
annaabi.ee 
