Ants Laikmaa looming
tunnetus Finisis. Juuditaris ja mõnes teiseski portrees valitseb samuti hämar, süngevõitu tonaalsus.
Valdavalt melanhoolsed või kuidagi üksildased on arvukad vanade talude kujutised. Isegi
lillemaalides - uus zanr Laikmaa loomingus - on tajutav mingi nukrusevarjund. Eriti selgesti
avaldub kunstnikku tabanud kriis aga kahes teineteisega võrdlemisi sarnases autoportrees.
Kulminatsiooni saavutas Laikmaa selleaegsete tume-süngete, pettumuslike ja rõhuvate elamuste
kajastus aga Noorikus.
1920-ndate aastate lõpust alates muutub Laikmaa loomingus üha rohkem valitsevaks maaliline
laad. Portreedes süveneb realistlik asjalikkus, maastikes romantiline meeleolukus. Kogenud
meistrikäega on loodud Helga, Noorik Vigalast, R. Lüüsi ja A. Konsa portreed ning mitu Miku
nime all tuntud naiseportreed. Maalilisuse ja meeleolukusega köidab Viljapõld viie tuulikuga.
Sügavast sisemisest rahust ja tasakaalust on kantud Laikmaa üks viimastest maastikest -
Talvemaastik.