V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Rahvas piirab Jumalaema kirikut!»
«Ah nii!» ütles kuningas tasa, üleni kahvatades ja. vihast värisedes. «Jumalaema kirikut!
Nad piiravad siis minu kaitsjat Neitsit ennast ta enese kirikus! Tõuse püsti, Olivier. Sul on
õigus. Annan sulle Simon Radini koha. Sul on õigus. Nad on siis minu vastu mässu tõstnud.
Nõid on kiriku kaitse all, kirik aga minu kaitse all. Ja mina arvasin, et mäss on sihitud foogti
vastu! Niisiis minu vastu!»
Raevust noorenedes hakkas ita pikkade sammudega tuba mõõtma. Ta ei naernud enam, ta
oli hirmuäratav, ta kõndis ainult edasi-tagasi. Rebane oli muutunud hüääniks. Ta otse
lämbus vihast ega saanud kõneldagi. Ta huuled liikusid ja kondised käed tõmbusid
rusikasse. Äkki ajas ta pea selga, aukulangenud silmadest paistis tuluke ning ta hääl põras
pasunana:
443
«Käed külge, Tristan! Kallale neile lurjustele! Jookse mu sõber Tristan! Tapa nad, tapa!»