20.sajandi luule Eestis
vaimseid ideaale, ent sõnastati ka isiklikke elamusi. Kõik nimetatud luuletajad tulid
kirjandusse 20. sajandi esimesel kümnendil, kuid nende looming jätkus ka teiste rühmituste
tegevusajal.
Siuru luules oli kesksel kohal armastus. Ereda isikupäraga, teistest erineva
tundelaadi ja stiiliga tõusid armastusluules esile Marie Under ja Henrik Visnapuu.
Armastusest kõneldi julgemalt ja avameelsemalt kui kunagi varem eesti luules.
Eelkäijaks said nooreestlasteloomingust Gustav Suitsu armastuslaulud, millega on suguluses
ennekõike Marie Underi luule. Nagu noor Suits,nii luuletas noor Undergi just õnnelikust
armastusest, kuid Suitsuga võrreldes tegi seda oma soole iseloomuliku tundekülluse ja
üksikasjalikkusega.
Armastuse helgem pool tõusis esile ka Artur Adsoni võrumurdelistes luuletustes, küll
pehmes ja leebes toonis, ilma Underi tundeägeduseta. Teiste Siuru luuletajate elamused väl
jendusid vastuolulisemal, isegi traagilisel viisil