Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt
on suundumusega, kus inimtegevus ja inimkult tegevus püütakse võimalikult taandada
bioloogilistele skeemidele.
+ Ta ei ole nii meeletult järjekindel, tekib mingeid ärakukkumismomente ja neid on näha
pikemates töödes. Kõige ambitsioonikamaid töid oli M. Metsanurga monograafia, mis
ilmus 1929, on äratõukepunkt ka suurele poleemikale Raudsepa ja Suitsu vahel. Siin
tuleb välja maailmavaateline põrkumine, aga st tähendab ka nooreestilise esteetika
põrkumist mässukatsega. Suits suutis Raudsepa nulliks teha, aga Raudsepp seda asja
nii ei jätnud. Kui ta hakkas kirjutama romaani "Viimne eurooplane", siis valis ta
karikatuurseks prototüübiks Suitsu ja mingil moel kättemaksuromaaniks kujuneb.
Hakkas romaani kirjutama varem. Raudsepp jääb Eestisse ja püüab kohaneda, aga see
ei õnnestu. Pärast 50ndate aasta pleenumit ta arreteeritakse ja sureb 1952. aastal. Kui
ilmub 1973