Eesti kirjanduse ajalugu I
Süüdistati
luuletajat diletantismis, pealiskaudsuses, meeleolulises laialivalguvuses. Pandi alus Ennot ja
nooreestlasi vastandavale käsitlusele, Ennot ei peetud mingiks intellektuaaliks ega teadlikuks
EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 31
luuleuuendajaks, vaid müstiliste kalduvustega tundelüürikuks, kelle värsid on viimistlemata,
hägusate kontuuridega. Selline looming ei sobinud kokku nooreestilike vormiprintsiipidega. Enno
luule temaatika suures osas patriarhaalne, palju kodu- ja loodusmotiive, mis ei viita modernsele
maailmale. Ometi on Enno vanamoelisus ja vastandumine nooreestilikule kunstikäsitlusele paljuski
näiline, seosed omaaegsete uuendustega seevastu selged. Esimesena mõistis Enno uuendajarolli
Henrik Visnapuu 1921. aastal, üldise tunnustuse osaliseks sai Enno alles pärast surma. 1937. aastal
ilmus postuumselt mahukas luulekogumik "Valitud värsid"