Linnuse sissepiiramisel võidi jääda pikemaks ajaks, et linnusekaitsjaid näljaga alistada. 12. sajandist arenes piiramismasinate kasutamine. Kasutati eri tüüpe heitemasinaid kivimürakad, tulepotid, mesilastarud, korvid mürkmadudega. Ka loomakorjuseid, fekaatlitünne jne. Piirajad ehitasid ka kõrgeid piiramistorne, mida nihutati vähehaaval linnusele või linnadele lähemale. Tornide otsas olid vibu- ja ammukütid, kes hoidsid kaitsjaid nooltesaju all, samal ajal üritasid teised müüri vundamendialust nõrgestada rammpalgi ehk taraaniga. Kaitsjad kasutasid laskerelvi. Kasutati süütenooli, et panna vaenlase heitemasinad ning piiramistorni põlema. RÜÜTLIVÄGI · 8-9. saj kujunes peamiseks raskeratsavägi ehk rüütlivägi feodaalidest, kellel oli piisav sissetulek korraliku sõjavarustuse hankimiseks. RÜÜTLIL · pikk torkeoda, mõõk; 13. saj lisandus pistoda, 15
liikuma. Venelased olid samal ajal ületanud Väikese Emajõe. Nende peaväest ette jõudnud eelsalgad sattusid sakslaste, liivlaste ja latgalite rünnaku alla ning taganesid üle väikese jõe (arvatavasti Õhne või selle lisajõgi Rulli), kus kogu venelaste vägi ühte koondus. Liivimaalased tahtsid oma jõud teisele kaldale vastu seada, kuid suur osa neist, peamiselt liivlased ja latgalid, põgenes vastaste suurt hulka nähes ja nende nooltesaju alla jäädes. Paigalejäänud suutsid siiski kõik venelaste katsed üle jõe tungida tagasi lüüa, kuni need öö saabumisel üritamisest loobusid. Läti Henriku kohaselt oli kokkupõrkes langenud 50 venelaste ja 2 liivimaalaste hulgast. Viimased aga enam lahingulist kontakti ei otsinud ja taandusid Riiga. Kolme päeva pärast liikus Novgorodi ja Pihkva vürstide vägi Liivimaale ning rüüstas Ümeral ja Idumeas. Lõpuks piirati sisse võndlaste linnus, mida kaitsesid ka ordu ammukütid
annaabi.ee 
