Eesti rahvamuusika
13. saj. mainib Läti Hendrik Liivimaa kroonikas eestlaste itkemist matustel
jms. Siin-seal esineb ka teateid eestlaste pidudest torupilli saatel, loitsimisest, tantsimisest jm. Esimese eesti rahvaviisi noodistuse avaldas TÜ
ajalooprofessor Friedrich Menius 1632. a.
Seoses huvi kasvamisega folkloori vastu leidub alates 18.-19. sajandi vahetusest põhjalikumaid kirjeldusi eestlaste laulmisest ja tantsimisest,
pillilugude ja laulude noodistusi. Kõige enam materjali on tollest perioodist talletanud sakslased August Wilhelm Hupel (1737-1819) ja
Christian Schlegel (1757-1842).
2. periood. Rahvamuusika teadliku kogumise algus. Baltisaksa estofiilide töö tulemusena asutati Tartus Õpetatud Eesti Selts (1838) ja
Tallinnas Eestimaa Kirjanduslik Ühing (1842). Mõlema eesmärkide hulka kuulus rahvaluule kogumine. Estofiilidega ühinesid esimesed eesti
haritlased Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald.