Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus
sajandi alguskümnenditel tärganud Palestrina-vaimustusega, mis puudutas nii katoliku kui ka
protestantlikku kirikumuusikat.
Palestrina-renessanss. See oli nii mõjukas, et sellest tuleks pikemalt rääkida. Palestrina muusika sai
19. sajandi kirikumuusika eeskujuks sest siin leiti ,,õilsat lihtsust". Tollal oldi veendunud, et
Palestrina-aegne muusikapraktika (s.t 16. sajand) oli puhtalt vokaalne (tegelikult ainult paavsti
kapellis Vatikanis), ja see lisas väärikust, samuti tehti vanast noodipildist ekslikult järeldus, et
Palestrinat tuleb laulda üliaeglaselt, vältused on ülipikad. (Taustaks ka veel see, et Itaalias ilmus
põhjalik Palestrina biograafia ja hakati välja andma ta teoseid.) Heidelbergis Saksamaal oli suur
Palestrina-entusiast prof. Thibaut, jurist ja muusikaharrastaja, kes korraldas oma kodus
muusikaõhtuid, kus lauldi täis hardust Palestrinat, selles seltskonnas oli ka noor Robert Schumann
enne Leipzigisse suundumist.
Niisiis, 19