Vaimuliku kirjanduse hulka kuuluvad näiteks pühakute elulood, "vagajutud", "äratuskirjandus", palvetekstid, ülistused, laulud, pühakirjad jm. · Epitaafid on raidkirjad hauakividel või ka muud tekstid monumentidel, hoonetel jm. säilitamaks inimese mälestust või sündmuse tähtsust. Mõnikord liigitatakse epitaafilise kirjanduse hulka ka graffiti, "peldikuseina kirjandus" jmt. · Muusika literatuur ehk noodikirjandus on heliteoste säilitamiseks ja taasesitamiseks tehtud üleskirjutised noodikirjas. Ajaliselt ja ruumiliselt Erinevatel ajastutel ja erinevates piirkondades on kirjutatud erinevat laadi kirjandust. See puudutab nii kirjanduse keelt, funktsioone, taset ja vorme. Samuti on erinevatel ajastutel olnud kirjandusel erinevaid tähendusi. Kirjandusteose säilimisel läbi erinevate ajastute võivad tema funktsioonid muutuda.
piltlikult viitab ta sellele, et Saar ei loo minevikule, vaid arenevale, tulevasele Eestile, kirjutades:" Kas mitte just M. Saare lüürikaline muusika nagu öelda ei tahaks, mis põli see oleks, Eesti tulelõuka paistel istuda- mustendavad hõõguvad söed, unistav hämarik, vaikus eemalt kostab kilgi rütmis /.../ Ja torm väljas vaikis ka." 1909. a. kuni 1911. a. oli Saar, elades vaheldumisi Tartus ja Peterburis, jätkanud kompositsiooniõpinguid A. Ljadovi juures. Peterburis, kus noodikirjandus oli kättesaadavam kui kodumaal, sai ta rahuldada oma suurt huvi muusikaliteratuuri tundmaõppimiseks ja põhjalikumaks süvenemiseks kaasaja novaatorlikumate meistrite loomingusse. Nähtavasti köitsid Chopini ja Griegi loomingu kõrval ta loovfantaasiat eriti Debussy ja Skrjabini teosed. Kuna Saar oli suurepärane improviseerija ja imiteerija, siis ei tule imestada, et mõjutused kajastuvad instrumentaalteoseis tugevamini kui vokaalloomingus. Koorilaul oli Eestis väga rahvalähedane
annaabi.ee 
