tagasikäigu 1990te lõpul ja 2000te algul, kuid tänaseks on maaelu ja isekasvatamine saanud üha populaarsemaks elustiiliks. Kõrvutame nüüd möödunud sajandi maaelu kõrvale linnaelu on aegu, mil linnas valitses toidunappus (kuna linnas ise ei kasvatatud), on aegu, mil linnas käis pidu ja pillerkaar ning ka toidu nautimine kujunes üheks ajaveetmisviisiks. Sajandi alguses ja maailmasõdade ajal kannatati linnas nälga, seevastu 1930. ndate linnaelu on ehe näide pillavast ja nooblist elustiilist. Nõukogudeaja eesti köögist olen varem juba pikemalt kirjutanud ning seda teemat uuesti lahti harutama siin ei hakka. Olen jätkuvalt arvamuse juures, et nõukogudeaja köök oli pigem tagasikäik eesti köögi arengus, kuid kahtlemata oli see tingitud valitsenud oludest. Mulle tundub, et pärast II maailmasõda hävis osaliselt kokakunsti knowhow, seda just tehnoloogilises mõttes. Maapiirkondade eesti köök oli aga nõukogude ajal vähem välistest teguritest mõjutatud.
Müller-Thurgau üks Saksamaal enamkasvatatavaid valgeid viinamarjasorte. Aastal 1882 dr Hermann Mülleri (kes sündis Sveitsis, Thurgau kantonis) ristatud sort. Ristamiseks kasutatud sortidest peaksid andma aimu sünonüümid Rivaner Luksemburgis ja Sloveenias, Riesling-Silvaner Uus-Meremaal ja Sveitsis, Rizlingszilvani Ungaris, kuid viimne uuring ütleb, et dr Müller ristas hoopis Rieslingi ja Chasselas'. Sort on varase küpsemise ja suure saagikusega ning suudab erinevalt nooblist Rieslingist kasvada pea kõikjal. Üldiselt annab sort aromaatseid, kuid lamedaid madala happesusega valgeid veine, mida tavaliselt kasutatakse segamiseks ja mahuveinide valmistamiseks. Mõnel paremal aastal valmistatakse marjast ka eisweini, aga et happeid on viinamarjas vähe, on ka veinid näotud ja selgrootud. See on mari, millele toetub Saksamaa hiiglaslik Liebfraumilchi tööstus.
annaabi.ee 
