NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
kodustamise ja elevandiluutorni ehitamise kümnendid (Annuk 2003: 17–18).
Kultuuriuurimuses on nõukogude aja käsitlemise puhul rõhutatud kahte aspekti:
ajaloolise mälu (re)konstrueerimist ja lähimineviku uut mõtestamist. Silmitsi
seistakse küsimusega allikatest ja nende usaldusväärsusest ning tsensuurist (sh.
enesetsensuurist), samuti vajadusega langetada otsus, milliseid analüütilisi
kategooriaid (venestamine, vastupanu, konformism-nonkonformism,
topeltmõtlemine jms.) nimetatud perioodi uurija oma töös rakendab (Annuk 2003:
14–15,18–26, 29– 30). Teatri ja ühiskonna vahekorraga seoses aktualiseerub kas
või vastupanu mõiste. Pole põhjust kahelda väites teatrist kui omalaadsest
vastupanuliikumise vormist: teatrilavastused ja laulupeod toimisid tõepoolest pea
ainsate rahvast vabatahtlikult ühendavate, vahetut ühistunnet tekitavate
foorumitena (Tormis 1995: 289) ning neid kunstiavaldusi oli võimudel palju
annaabi.ee 
