"Kaugekõne" K. A. Hindrey
naisega. See tüüp näib kõigutamatu oma elutarkuses ja inimestetundmises, ta on puhas oma
härralikus õilsuses, kuid sisimalt on ta egoistlik ja mõnikord tooreski oma otsustes. Ja
südamehäädust seda jätkub ainult noortele preilidele ja loomadele. Ei ole juhuslik, et see
1
tüüp nooremaid mehi vihkab, neid aina ,,nolkideks" ja ,,poisimoludeks" sõimates"
(,,Looming" 1940, lk 102).
Hindrey kritiseerib oma novellides seltskonda. Tema kriitika ei ole sotsiaalne, vaid
moraalne. Ta häbistab, õpetab, noomib, näägutab, isegi mõnitab ja sealjuures mitte
seltskonda üldiselt, vaid mõnd konkreetset seltskonnategelast. Hindrey asetas ennast
käitumise ja kommete kohtunikuks.
Hindrey looming on tähelepanuväärne eeskätt kahest aspektist. Üheks on see, et Hindrey