Guiana delfiinide vurrukrüptid toimivad elektroretseptoritena. Delfiinide ninadel leidub terve rida augukesi, mida kutsutakse vurrukrüptideks. Minevikus aitasid vurrud delfiinidel orienteeruda, nagu teevad seda kassid. Intensiivne verevarustuse tõttu eralduv soojusjälg näitas aga, et augukesed ei ole ka tänapäeval kasutud. Mõned aastad hiljem loomulikku surma surnud delfiini lahkamine kinnitas, et tegu oli tõepoolest tajuorganitega. Võrdlus haide ning nokkloomade sarnaste augukestega viis teadlased mõttele, et tegu võib olla elektroretseptoritega. Idee tõestamiseks ning uue eksperimendi läbiviimiseks pidid Hanke töörühma liikmed uue Paco nime kandva delfiini esmalt välja õpetama. Paco õpetati oma pead silmuses hoidma, mis paiknes kahest elektroodist fikseeritud kaugusel. Viimased tekitasid väikese elektrivälja, mille tugevus oli ligikaudu võrdne kalade poolt tekitavaga. Delfiin treeniti silmusest välja ujuma, kui ta elektrivälja
hautakse umbes 2 nädalat. Mune on harilikult kuni kolm. Ta haudub pojad välja nagu lind oma kehasoojusega. Sündides on pojad pimedad. Nad toituvad ema kõhul olevalt karvadeta näärmeväljalt piima lakkudes. Nokklooma pojad klähvivad taarudes nagu kutsikad - see on nende mäng. Pojad jäävad urgu umbes neljaks kuuks. Umbes kümme päeva pärast poegade koorumist väljub emasloom esimest korda urust toitu otsima. Isasel on enesekaitseks tagajäsemetel asuv mürgine teravik. Nokkloomade silmi ja kõrvu kaitsevad vees olles nahast klapid. Vees on ujulestad avatud olekus, maal liikudes volditakse ujulestad uuesti kokku. Habeagaam Austraalia kõrbetes elav habeagaam muudab oma naha värvi. Hommikul on see tumedam, et soojust koguda, päeva peale aga muutub kahvatumaks. Kiskjate vastu pakub talle kaitset okkaline nahk. Nad tegutsevad varahommikul ja õhtuhämaruses. Päevaks ronivad põõsaste otsa, kus on jahedam.
annaabi.ee 
