A.dumas Kolm musketäri terve raamat
D'Artagnan võttis selle kaasa. Kümne minuti pärast kohtus ta Planchefga kaardiväe
kasarmu tallide juures. Et mitte aega kaotada, oli d'Artagnan oma hobuse juba ise
saduldanud.
«Hästi,» ütles ta PlanchetMe, kes oli reisinauna muu varustuse juurde pannud.
«Sadulda nüüd ülejäänud kolm hobust ja asume teele.»
«Kas te usute, et me jõuame kiiremini edasi, kui kummalgi on kaks hobust?» küsis
Planchet nokkivalt.
«Ei, härra naljahammas,» vastas d'Artagnan, «aga nelja hobusega võime ära tuua
kolm sõpra, kui nad veel elus on.»
«See oleks alles suur õnn!» vastas Planchet. «Kuid lõpuks ei ole meil põhjust jumala
armulikkuses kahelda.»
«Aamen,» ütles d'Artagnan hobust kannustades.
Mõlemad väljusid kaardiväe kasarmust, kusjuures üks läks ühele poole ja teine teisele
poole -- üks pidi lahkuma Pariisist Villette'i, teine Montmartre'i värava kaudu ja