E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Ma ütlen, et . . . et . . . minagi tema ees araks läheksin . . . see on, ma ei pistaks plehku, sest
mina ei pista kellegi ees plehku . . . aga nõnda nagu veidi kutistav oleks niisugusele vastu
hakata.»
«Hohohoo!» kajas rõõm kunstliku kõnekäänu üle ümberringi, ja terve koor päris noore rüütli
Kuuno von Rainthali tegudest ligemat teatust.
«Meil oli,» algas jutustaja punaseid vurrusid keerutades, «meil oli mineval suvel ving ninas,
et leedulased meid sel aastal nokkimata ei jäta.
40
Kui säherdusi asju on tulemas, siis on inimesel otsekui teravam silm ja teravam nina.»
«Ja-jah, jänese silm ja hirve nina,» pilkas keegi kuulaja.
«Ei, ma ütlen tõepoolest -- kohe teravam silm ja nina, nagu toaksid ette, mis tuleb. Ja
ennäh, tuligi, ühel kenal päeval sibavad kaks talupoega, kes lossist kaugel elasid, lossi ja
kisavad:
«Leedulased tulevad!» Säh sulle! Nüüd oli lugu lahti. Kõigil hirm nahas, kõigil kisa taga.
Mina üksi ajasin pea püsti . . . »