Viivi luik referaat
kuldne, võililled õitsevad ja noor rohi haljendab.
Isa värvib tühja mesipuud. Tunnen vaha ja mesilaste lõhna, sest mind on
pandud maas lamava mesipuukatuse sisse istuma, et oleksin jalust ära. Olen
seal endaga väga rahul, kuid välja ronimine tundub väga keeruline.
Vahetevahel see mõte siiski võlub mind, aga ma lükkan väljaronimist edasi,
tean, et see on keelatud. Tahan suuremeelselt, et see RAHU kestaks, et isa seal
lähedal rahulikult nokitseks, et kõik see roheline ja kuldne poleks minu
ronimisest häiritud. Olen tasa ja vaatan ringi, mõnulen ja naeran. Saan aru, et
mina olen väike, aga maailm on SUUR!
Kolmas mälestus on 1948. aasta märtsist, küüditamise päevast. Olen nii umbes
pooleteise aastane, seisan omast arust EMAGA võsa varjus ja näen, kuidas
6
eemal lähevad reed inimestega. Naabertalu peret viiakse ära. Mäletan selgelt,
missugune oli ilm
annaabi.ee 
