Heal lapsel on mitu nime ja palju kodusid: Venemaal kutsutakse seda - vargan, Norras - munnharpe, Prantsusmaal - guimbarde, Austrias - maultrommel, Inglismaal ja Ameerikas - jew's harp, mis tõlkes tähendab ,,juudi harf". Aga kummaline on see, et juutidele pole see pill üldse omane! Eestis on parmupillil olnud samuti mitmeid nimetusi. Üldkasutatav on olnud parmupill, kuid Kihnus on see näiteks tänini konnapill. Tuntud on veel suupill, moka- või huulepill, nokapill, haruldasemad on kärsapill ja pöupill, samuti suukannel. Parmupill on kogumas taas suuremat populaarsust ning selle mängu saab õppida pärimusmuusika õppelaagrites ning kõrgkoolis. Pärimusmuusik Cätlin Jaago on uurinud ajaloolist parmupillimängimise tehnikat ja koondanud kogumikule "Eesti parmupill" Eesti Rahvaluule Arhiivi salvestused parmupillilugudest. Salvestused pärinevad aastatest 1922- 1994. 2008. aastal valmistas Rõuge sepp oma sepikojas valmis maailma suurima parmupilli
kurioosum, sest juutidele pole see pill üldse omane! Tegelikult pidanuks olema jaw's harp ehk sõna-sõnalt ,,lõualuu harf", kuid kirjastajatel läksid tähed kunagi segi ja nii on isegi teaduslikes väljaannetes kinnistunud sisuliselt ebatäpne nimetus jew's harp. Eestis on parmupillil olnud samuti mitmeid nimetusi. Üldkasutatav on olnud parmupill, kuid Kihnus on see näiteks tänini konnapill. Tuntud on veel suupill, moka- või huulepill, nokapill, haruldasemad on kärsapill ja pöupill, samuti suukannel. Parmupillis on heli tekitajaks pilli materjal ise oma jäikuse tõttu. Pill koosneb raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Kes on rohkem parmupilli mänginud, on kindlasti tähele pannud, et pärast mängimist on veidi teistsugune tunne. Tuleb see rütmistatud hingamisest, mis tekitab kerget eufooriat;
annaabi.ee 
