V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Nüüd oli ta häbipostis just samas
paigas, kus teda päev varem oli juubeldades tervitatud ning narride paavstiks ja vürstiks
valitud, kaaskonnaks Egiptuse hertsog, hulguste kuningas ja Galilea keiser. Uks on kindel:
rahva seas polnud ühtki inimest, kellele see kokkusattumine kuidagi selgelt silmade ette
oleks kerkinud. Ka süüalune ise ei mõelnud sellele. Gringoire oma filosoofiaga aga p_uudus
siit.
Peagi pani meie kõrgeaulise kuninga vannutatud trompetipuhuja Michel Noiret rahva
vaikima ja kuulutas härra prevoo korralduse ja juhatuse järgi kohtuotsuse välja. Pärast seda
tõmbus ta oma mundrimeestega vankri varju.
Oma ükskõiksuses ei liigutanud Quasimodo oimugi. Igasugune vastupanu oli tal võimatu
asjaolu tõttu, mida kaelakohtu kantseleikeeles nimetati «köitmete sitkuseks ja kõvaduseks»,
mis tahab öelda, et rihmad ja köidikud talle nähtavasti ihusse lõikasid. Muide, see vangikoja
galeeriorjade traditsioon on tänini väga kindlasti püsima jäänud