Mart Saar ja Cyrillus Kreek.
Ehkki ta esines
harva, avaldas tema mäng kuulajatele tugevat mõju. Riho Päts on meenutanud, kuidas
kuulis kord Mart Saart, kuidas too oma teoseid mängis: ,,Nägin esmakordselt nii lähedalt
Mart Saart täisverd pianistina ja see ületas kõik mu senised kujutlused interpreedist kui
niisugusest üldse. Mulle näis tookord, et saaresse oli asunud justkui teine vaim: niipea kui
ta mängima hakkas, muutus ta kahvatuks, hingamine kujunes erutatuks, katkendlikuks,
isegi nohisevaks, silmad läksid erakordselt suureks ja ümmarguseks, vaade muutus kuidagi
iselaadselt kontsertreerituks. Iga närv ja lihas, rääkimata mõttest ja tundest, paistis elavat
vaid esitatavast muusikast. See oli midagi ekstaasi taolist, mis andis mängule
imetlusväärse vaimulennu, harukordse tehnilise meisterlikkuse ja ülima sugestiivsuse."
Hüpassaare oli heliloojale kõige olulisemaks paigaks hingejõu taastamiseks, looduses
uitamiseks, loometööks