Tõde ja Õigus II Terve tekst
heita, sest ma ju ainult istusin ja mõtlesin. Aga minu mõtet heitiski naine mulle ette, sest naise
juures, kes on alasti, ei tohi ükski mees mõtelda -- seda ei anna ükski naine mehele andeks. Ei
anna! Minu naine ka ei annud, sest sellest silmapilgust peale hakkas ta end ehtima, aina
ehtima, seni kui läks ja tänapäevani. Kui viimast korda teda nägin, küsis ta minult: ,,Kas nüüd
oled õnnelik? Kas nüüd saad mõelda? ja nohiseda?" Aga sel ajal ma veel ei nohisenud, see tuli
hiljem. Muidugi, ma oleksin võinud ta politseiga tagasi tuua, kohtuga, aga naist politseiga tuua
on sama hea kui rebast raudadega püüda: jala närib otsast ja läheb, ise oma jala, jumala eest!
Nii on naisega lugu, armsad lapsed."
,,Aga Lea? Kuhu jäi tema?" küsis v. Elbe.
,,Missugune Lea?" küsis Voitinski arusaamatult vastu.
,,Just praegu ise rääkisite."
,,Ih, ih, ih, ih, ih," naeris Voitinski ja hakkas läkastama. ,,Olete teie aga alles roheline! Lea see
mu naine oligi
annaabi.ee 
