"noategijate" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Nad mõlemad lasti minna kitsasse hämarasse tänavasse, kuhu keegi ei julgenud järele tulla: juba ainuüksi Quasimodo õudne, hambaid kiristav kogu kaitses jälgimise eest. «Väga hämmastav!» lausus Gringoire. «Aga kust, kurat võtaks, saaksin ma õhtust süüa?» 66 IV. PAHANDUSED, MIS VÕIVAD TULLA, KUI ILUSALE NAISELE ÕHTUL MÖÖDA TÄNAVAID JÄRELE KÕNNITAKSE 3 7 Igaks juhuks oli Gringoire hakanud mustlastüdruku kannul käima. Ta nägi teda ühes kitsega Noategijate tänavasse pöörduvat. Samasse tänavasse pöördus temagi. ,, «Miks mitte?» mõtles ta endamisi. Gringoire, Pariisi tänavate kogenud filosoof, oli tähele pannud, et miski ei soodusta unistusi nõnda kui järele-kõndimine ilusale naisele, pealegi teadmata, kuhu Ta läheb. Selles vabatahtlikus loobumises tahtevabadusest, selles oma fantaasia alistumises teise fantaasiale, kellel sellest aimugi pole, peitub mingi segu kummalisest rippumatusest ja pimedast