V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kauplejad ajavad juttu ja hõikavad üksteist oma poe lävel. Eilne
pidu, saadikud, Coppenole ja narride paavst on kõigil veel suus; selle kõige üle naljatatakse
ja naerdakse võistu. Vahepeal on neli ratsa-seersanti, kes parajasti häbiposti igasse külge on
asunud, juba enda ümber kogunud suure hulga platsil laiali olevat pööblit, kes, lootuses kord
jälle väikest karistust näha, kannatlikult ootab ja igavust tunneb. _ Kui nüüd lugeja, pärast
seda kui ta neid elavaid, kära-nkkaid vaatepilte kogu platsil on silmitsenud, pöörab oma
pilgu kaldapealse läänepoolsel nurgal asuva vana Poolgooti, poolromaani torni poole, mida
Roland'i torniks kutsutakse, siis märkab ta selle fassaadi ühes ääres suurt avalikku
palveraamatut rikkalike kaunistustega, niida vihma eest kaitseb väike katus ja varaste
eest võre, mis siiski ei takista raamatut lehitsemast. Selle Palveraamatu kõrval platsi pool