David livingstone
Livingstone temas poja ja Stanley isa, keda tal kunagi polnud. Nende sõpruse tingis
psühholoogiline vajadus rääkida, avaldada oma mõtteid. Stanley püüdis igati
Livingstone veenda, et ta Britanniasse tervist parandama sõidaks, kuid too keeldus,
hoopis mindi koos retkele. Kõikides oma kirjutistes ülistas mees Livingstone tema
paljude isikuomaduste pärast ja oskuses suhelda aafriklastega.
Livingstone soovis retke Taborasse, enne uuris piirkonnas geoloogiat, faunat, floorat,
õppis njamveesi keelt.
Oswell soovis isa koju viia, et saada tal oma asrtiõpinguteks raha, kuid Livingstone
loobub järjekordselt. Ta reisis Tanganjika järve äärde 1872.a, kuhu jäi laagrisse.
Livingstone oli nõrk ja vaevles rängas valus.
30.aprillil 1873 leiti ta oma voodi juurest surnuna. Rituaalikohaselt kanti surnukeha
majast välja tagaseina murtud avausest, mitte uksest. Livingstone mehed nutsid
meeletult, karjusid ja tulistasid õhku. Livingstone surnukehast eemaldati sõda ja
annaabi.ee 
