V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Tol ajal oli kivisse kirjutatud mõttel samasugune
privileeg nagu nüüd trükivabadusel. See oli arhitektuuri-vabaduse aeg.
See vabadus läks väga kaugele. Vahel pakkus mõni portaal, fassaad, terve kirikki
sümboolset pilti, mis kirikule oli täiesti võõras, jah, isegi vaenulik. Kolmeteistkümnendal
sajandil kirjutas selliseid mässulisi lehekülgi Guillaume de Paris, viieteistkümnendal Nicolas
Flamel. Saint-Jacques-de-la-Boucherie kirik oli üleni opositsioo-nivaimu täis.
Mõtted võisid tol ajal vabad olla ainult sellisel kujul, nad võisid terveni avalduda ainult
neis raamatuis, mida kutsuti ehitusteks. Mõnel teisel kujul, ütleme käsikirja näol, oleksid
samad mõtted avalikul platsil timuka poolt ära põletatud, kui neid üldse oleks juletud
9
8
kirjatähes avaldada. Kiriku portaalil väljendatud mõtted oleksid võinud ise seda karistust
pealt vaadata. Sellepärast tormasid nad ka kõikjal esile seda ainsat teed mööda. Siit on ka