Roheline revolutsioon
ja põllumajanduseks ei sobi sellest just kuigi palju. Hoolimata metsade raiumisest ja uute
lagendike kasutusele võtmisest, on elaniku kohta haritav maa viimase paari aastakümne
jooksul üha vähenenud. 1960. aastatel tundus Kolmandale Maailmale, et toidunappusele teeb
lõpu nn roheline revolutsioon. Mehhiko uurimisinstituutides 1940. aastatel alguse saanud
hoogne aretustegevus jõudis välja uute kõrgesaagiliste nisu- ja riisisortideni. Indias ja
Pakistanis kahekordistus selle tulemusena nisusaak kümne aastaga. Eufooria oli üleüldine.
Aastatel 19601975 kasvas Kolmandas Maailmas toiduainete tootmine üle 40 protsendi. Ent
rohelisel revolutsioonil oli tagajärgi, mis polegi nõnda rohelised. Et anda kõrget saaki,
vajavad uued taimesordid palju väetist ja usinat putukatõrjet. Sellepärast suurenes 1950.
aastast alates 20 aasta jooksul Aasias keemiliste väetiste kasutamine 28 korda. Väetised on
kallid, ja nii langesid üha uued ning uued väikepõllud suurmaapidajate saagiks
annaabi.ee 
