OUNASEEMNE LUGU
jutustuse lõpus on kirjutatud nii:
,,Mart maggab jubba ammo omma armsa Lisoga haudas, agga temma ouna
puudöitswad ja kandwad igga aasta, et agga lust on nähha. Mardi poeg, kes nüüd
perremehheks on, harib neid, ja kus üks neist ärrakuiwab, senna panneb ta
warsti ühte noort, sest ta tunneb kül mis suur kasso temmal sest ouna pu aiast
tulleb, ja tännolikko süddamega kidab temma omma issa, kes temmale ühte
nisugust suurt rikkust murretsenud mis iggawesseks ajaks selle perrele kassuks
on." (Luce 1807 : 24)
Õunapuude kasvatamisega pärandatakse edasi nendest tulev rikkus talus
järglastele ja see on neile õnnistuseks. Kuni esimese Eesti vabariigi ajani olid
õunapuuaiad jõukate talude märgiks. Oskar Lutsu teoses ,,Suvi", pakub Raja Teele
Ülesoo talule noori õunapuid, soovides, et talurahva elujärg paraneks.
Õunapuude kasvatamise lugu on ka Carl Robert Jakobsoni (1841-1882)
annaabi.ee 
