EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
marsruute, nii et nende järgi on veel tänapäevalgi võimalik Piiperi loo-
dusretki korrata – seda muidugi kohtades, kus maastiku looduslikku
ilmet viimase 70–80 aastaga tundmatuseni muuta pole jõutud. Piiper
võtab oma looduspiltides enamasti vaatluse alla mingi väikese lõigu
maastikust ning annab selle mikrokirjelduse: milliseid taimeliike ta
märkab seal kasvamas, mis värvi, mis lõhnaga ning millises vegetatsioo-
nistaadiumis need parasjagu on; millised putukaid ja selgrootuid võib
nende ligidal tegevuses märgata; milliseid linde on kuulda; samuti an-
nab ta lindude käitumise ja laulu kohta lühikesi tabavaid iseloomustusi.
Üldjuhul väldib ta looduskirjeldustes inetute või ebameeldivate nähtus-
te kajastamist, eelistades vahendada ainult ökosüsteemide esteetilist pa-
let. See tendents on omane ka paljudele teistele eesti looduskirjanduse
autoritele.