A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Ja ta hüppas Planchefga lootsikusse. Viie minuti pärast olid nad pardal.
Oli ka viimane aeg. Umbes poole ljöö kaugusel kaldast nägi d'Artagnan
valgusesähvatust ja kuulis pauku.
Kahuripauk teatas sadama sulgemisest.
Nüüd leidis d'Artagnan mahti oma haava järele vaadata, õnneks, nagu ta isegi oletas,
ei olnud see eriti kardetav. Mõõk oli ribi riivanud ja siis mööda konti
222
libisenud; pealegi oli särk otsekohe haavale kleepunud ja ainult mõni veretilk oli välja
nirisenud.
D'Artagnan oli surmani väsinud. Talle laotati madrats laevalaele, ta heitis sinna peale
ja uinus.
Järgmisel hommikul koidu ajal oli ta veel ainult kolm-neli ljööd Inglismaa rannast
eemal. Kogu öö oli puhunud nõrk tuul ja nad olid aeglaselt edasi liikunud.
Kell pool üksteist astus d'Artagnan Inglismaa pinnale ja hüüdis:
«Lõpuks olen ma siin!»
See aga ei olnud veel kõik: tuli jõuda Londoni, Inglismaal oli sideteenistus üsna hästi
korraldatud